Categories
Kultuuriline Poeetiline

Luule mitteduaalsuse väljendajana

Taevas ja vesi
Taevas ja vesi

Kuidas väljendada väljendamatut, kirjeldada kirjeldamatut, öelda öeldamatut, kuid ometi selgelt ja võimsalt kogetavat?

Mind huvitab nähtus, mille võtaksin kokku sõnadega: “Luule kui kogemusliku mitteduaalsuse avaldumisvorm”.

Kas ja kus on keegi seda teemat eesti kultuuriruumis käsitlenud, olgu otse või riivamisi?

Esimeses lähenduses pean silmas esseistlikku ja kirjandusteaduslikku lähenemist, kuid muidugi mitte ainult. Samuti ei sea ma rangeid regionaalseid piiranguid. Eesti peale mõtlen praegu seepärast, et seda kanti tean ja tunnen paremini kui mõnda teist. Nõndap ei meenu seniste teadmiste pinnalt, et kes oleks vaadelnud luule väljendusjõudu mitteduaalsuse võtmes. Muidugi on see küsimus otsemaid seotud lugemusega, valdkonna tundmisega sügavuti. Sestap arvangi vastuseid leidvat esseistka ning kirjandusteaduse suunalt.

Täpsustamaks veidi, mida ma küsimusega silmas pean või millisesse suunda kaen, siis esitan tunde järgi loetelu luuletajaist, kelle loomingus täheldan mitteduaalseid väljendusjooni: Juhan Liiv, Lydia Koidula, Marie Under, Ernst Enno, Debora Vaarandi, Uku Masing, Jaan Kaplinski, Doris Kareva. Muidugi on nimestik avatud.

Temaatiliselt vaagides võiks eeldada, et mitteduaalsuse väljenduspüüdeid võiks leiduda tihemini loodusluules ning armastusluules. Aga eks ole siin hulk analüütilisi raskusi, sest mitteduaalsus ei allu niisama lihtsasti jaotamise, liigitamise, kategoriseerimise või mõne muu lõikumisviisi katseile, mis on lõppeks ainult hea.

Mitteduaalsuse käsitlemine on mõneti sarnane kala katsele kirjeldada vett, milles ta elab. Saada ja olla teadlik kõigest sellest, mis sind elus hoiab mitte ainult füüsiliselt, vaid meeleliselt ja vaimseltki.